------

”KESKNÄDAL” AVALDAB LAIMU

Sotsialistliku Keskerakonna leheke ”Kesknädal” levitab Vene propagandat (eriti jälk oli propaganda pronkssõduri kaitseks) ja pritsib patriootide pihta laimu. Selle eest kannab hoolt peatoimetaja Urmi Reinde. Tema silmakirjalikkus ja alatus on tüüpiline nõukogulikult toimivale inimesele.

Ta pidas vajalikuks 5. septembril 2007 avaldada mind laimav kirjutis, mille asjatundmatult pani kokku kurikuulus kommunist ja russofiil Malle Salupere. Keeldumist anda mulle võimalus end vastulause abil laimu eest kaitsta peab Urmi Reinde sõpruseavalduseks.

Antiiktargad on rõhutanud, et laim on suurima põlguse väljendus. Vana Roomas peeti laimu nii rängaks kuriteoks, et laimaja otsaette põletati täht C, mis tähistas laimu ja laimajat (calumniation tähendab alusetut süüdistust ehk laimu, calumniator = laimaja). Rängalt laimajalt võeti koguni elu, sest laimamine on kellegi tahtlik tapmine vaimselt. Prantsuse kirjanik Romain Rolland on öelnud: "Hinge mõrtsukad on kõige hullemad mõrtsukad." Seepärast on Malle Salupere õel hinge mõrtsukas.

Babüloonia Hammurabi seadustikus 3700 aastat tagasi oli laimu eest ette nähtud pea paljaks ajamine. Seega avalik häbistamine.

Rootsis on laimu eest ette nähtud kuni kahe-aastane vanglakaristus või rahatrahv, lisaks hüvitise maksmine laimu ohvrile.

Laimamine, eriti anonüümne laimamine, on Eestis moodi läinud. Ka EKP võim tugines laimul. Vaadake Delfi kommentaare, kus häbitult, ja paraku karistamatult, kallatakse teisi inimesi sopaga üle. Laimaja ei taipa, et teist mustates ja vale abil alandades, mustab ta iseennast. See annab talle endale vastulöögi. Laimaja kaitsmine on eriti jälestusväärne tegu. “Kesknädal” kasutab just säärast nõukogude malli.

Peatoimetaja Reinde kirjutas mulle: “Kahjuks me ei saa me Teie dialoogi pr Saluperega jätkata... Ta on tubli eesti ema ja vanaema... Ka temal on ju õigus oma arvamusele.”

Laim pole arvamus. Reinde ei mõista, et nõnda talitades teeb ta minule kurja. Tema arvates ei ole minul end õigust avalikult laimu eest kaitsta, ma õiendagu Saluperega kirja teel. Minu vastulause avaldamine oleks lugejale näidanud, et Malle Salupere on õel ideoloogiline laiutaja, kehkleja ja laimaja, kes kirjutab asjadest, millest tal aimugi ei ole. Selle avalikuks tulemist takistab Reinde iga hinna eest. “Kesknädal” pakkus mulle koguni võimalust kirjutada lehes muul teemal, Malle Salupere valesid ei tohi aga paljastada.

Salupere on oma ebakompetentsust varemgi näidanud. Tema artikkel “Ellujäämine tõuparanduse asemel: eestlased on väljasurev rahvus” (“Sirbis”) tõestab, et ta polnud tutvunud 2000. aasta rahvaloenduse tulemustega, kui väitis valelikult: “Rahvaarv tegi otsustava jõnksu allapoole taasiseseisvunud Eestis. 1989. aastast (963 000) 2000. aasta rahvaloenduseni on eestlaste absoluutarv Eestis vähenenud 40 “genotsiidiaasta” juurdekasvu ehk ligi 70 000 inimese võrra ning meid on taas kodumaal järel kõigest 895 000, seega ligi sama palju kui saja aasta eest.”
Sellele valele juhtis tähelepanu Meelis Laur. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli Eestis 1 370 052 elanikku, neist eestlasi 930 219. Vähenemine oli rahvaloendustevahelisel perioodil 33 062, aga mitte 70 000, nagu väitis Salupere.

Salupere, Eesti Vasakpartei (EKP mantlipärija) juhi asetäitja, haugutas mind lehes, mispeale mina vastasin. Ja siis ta otsustas laimata, oletades asju, mis ei pea paika.
Urmi Reinde mõistaks olukorra tõsidust ehk ainult juhul, kui keegi oleks teda avalikult laimates väitnud, et ta igal ööl käib parkimisplatsil autodelt bensiini varastamas ja seda müümas ja kui laimu avaldanud ajalehe peatoimetaja väidaks, et vastulauseks võimalust ei anta, sest autor on “tubli eesti ema ja vanaema”.

Seepärast olen sunnitud teema luubi alla võtma oma uues raamatus “Ohu kiuste”, lisades peatüki “Malle Salupere – kommunistlik hingemõrtsukas”.

Keskerakonna eest tuleb avalikkust tõsiselt hoiatada. Käisin äsja Bulgaarias. Seal on Keskerakonna aatekaaslased võimul. Vaatepilt, mida nägin Burgoses, Varnas ja mujal, oli jube. Majad lagunemas, majanduslik ja moraalne allakäik, inflatsioon (12%), vaesus, viletsus, kuritegevus ja korruptsioon. Hinnad on pöörased. Palgad madalad (2100 EEK). Tossu ajavad vene ja idasaksa autod vuravad ringi, uusehitisi peaaegu ei näe, välja arvatud välisturistidele mõeldud Sunny Beachis ja teistes praalivates puhkekohtades. Piraatkaupu müüakse politsei nina all. Söögikohtades valitseb säärane ebahügieen, et Euroopa Liidu ametnikud oleksid jahmatusest minestanud. Ostukeskusi silma ei paistnud.

Kõik see oleks tabanud ka Eestit, kui Keskerakond oleks võimule pääsenud. Seepärast peab iga aus ja taiplik eestlane tegema kõik selleks, et seda parteid võimust eemal hoida. See on laimu levitav ebaõigluse partei. Nagu EKP oli omal ajal. Ka nende häälekandjad ei andnud laimatutele õigust vastulausele. Näiteks Mart Nikluse juhtum.
Siinkohal anname tutvumiseks minu vastulause Malle Salupere alusetutele väidetele.

JÜRI LINA

SALUPERE EI ESITA FAKTE

Tõsiusklikule on iseloomulik, et ta fakte ei tunnusta. Tema usk tugineb oletustel ja isiklikel arusaamistel. Olen seepärast alati väitnud, et kommunistide ja kristlastega on mõttetu vaielda. Nad ei tunnusta ühtki fakti, mis nende usku kõigutab.

Kuna Malle Saluperel pole oma väidete kinnituseks esitada ühtki fakti ja mitte ainsatki dokumenti, siis võtab ta appi laimu ja teotuse: kommunistide ja sotsialistide lemmikrelva. Lisaks pipardab ta oma sapist suppi demagoogiaga. Oma tõlgenduses paneb ta minu suhu mõtteid, mis pole mulle omased, ega ole ma neid ka kunagi väljendanud.

Nii väidab ta, et mul olevat pime viha juutide vastu. Miski pole valelikum kui see alatu väide. Mulle ei meeldi vassimine. Kui ma oma järgmises raamatus ”Ohu kiuste” kirjutan eesti soost ideoloogiliste kurjategijate (nii punaste kui ka pruunide) tegevusest Eesti riigi kahjuks, kas siis oleks seda võimalik tõlgendada minu pimeda viha väljendusena eesti rahva vastu. Seda saaks teha ainult erakordselt piiratud mõtlemisvõimega inimene, kes on varustatud lollikindlate silmaklappidega.
Ma ei vihka ka kommunist Malle Saluperet. Ja miks peakski vihkama inimest, kes oma vaimse küündimatuse, intuitsiooni puudulikkuse ja nõrgalt arenenud objektiivse kriitikavõime tõttu on Elu Labürindis sattunud marksistlikku lõksu. Olen veendunud, et ta varem või hiljem sealt välja rabeleb ja jätkab oma teekonda tõeleidmise auklikul ja ohtlikul rajal.

Olen teinud koostööd paljude juudi kultuuritegelastega, sealhulgas Irina Elkonin-Johanssoniga. Väga imponeeriva mulje on mulje jätnud professor Israel Shahak, revisionist David Cole (olen tema raamatu kirjastaja) ja ajaloolane Henry Makow, kes ei ole minu raamatute, sealhulgas “Skorpioni märgi all” kohta, kiidusõnadega koonerdanud. Ühes kirjas nimetas ta mind julgeks inimeseks, kes söandab valedele vastu astuda. Oma vastuses talle toonitasin hoopis tema kangelaslikkust, sest ta julgeb gangsterite ähvardustest hoolimata tõde kalliks pidada.

Salupere sõimas mind Goebbelsi usinaks õpilaseks, teadmata, et Lenin oli tollele propagandameistri eeskuju. Seda on Goebbels avalikult tunnistanud. Mina psühhopaate eeskujuks ei võta, ei pruune ega punaseid.

Eesti sotsialistid usuvad, et Lääne võimukandjad ei valeta. Bush läks aga valele toetudes kallale Iraagile. Ühtki massihävitusrelva sealt ei leitud. Kas valetatakse ainult selles küsimuses?
Olen üksnes vahendanud ausate ajaloolaste uurimistulemusi. Neid aga Salupere ei salli. Ja peab vajalikuks sõimata mind, sest olen söandanud nende teadlaste kahtlusi vahendada.
Revisionistlikud ajaloolased ei kahtle juutide koonduslaagrisse viimises ja selles, et paljud neist hukkusid. Kaheldakse hukkamiste organiseerimises ja selles, et hukati gaasikambreis, ning samuti arvudes.

Salupere ei järginud minu üleskutset, ega esitanud ühtki dokumenti, mis näitaks, et Hitler või mõni teine natsionaalsotsialist andis käsu juutide füüsiliseks hävitamiseks. Niipea kui ta sellise dokumendi esitab, tsiteeriks ma seda meeleldi. Sest tõde peab lagedale tulema.
Sellist dokumenti ei ole aga olemas. Revisionistide uuringud näitavad, et teaduslikult ega juriidiliselt ei ole tõestatud mitte ühegi gaasikambri olemasolu.

Salupere ei tunnusta isegi ajakirjanduses avaldatud intervjuusid. Selle asemel ta muudkui oletab: “Sensatsioonijanused ajakirjanikud võivad kuulduste ja vihjete põhjal tõeks kuulutada, kuidas intervjueeritavat moonutada, sealjuures kindlaid poliitilisi hoiakuid ja sümpaatiaid võimendades.”
See ei pea väljaspool Eestit paika. Soome ajakiri “Ultra” avaldas septembrinumbris pikema intervjuu minuga. Ajakirjanik Kaija Aho saatis mulle materjali eelnevalt tutvumiseks. Vahetult enne numbri trükki andmist läkitas ka peatoimetaja lõpliku, toimetatud variandi mulle võimalike paranduste tegemiseks, et väärarusaamu sisse ei jääks.
Aga on rohkesti ka teisi allikaid.

Aastal 1951 ütles juudi soost Léon Poliakov, kes oli olnud Nürnbergi kohtuprotsessil (1945-1946) prantsuse delegatsioon liige, et Kolmanda Riigi ajaloost on olemas rohkesti dokumente, välja arvatud üks ala: juutide organiseeritud hävitamine. Ta kirjutas: “Ehk pole neid kunagi olnudki” (Bréviaire de la haine, Paris, Calmann-Lévy, 1974 [1951], lk. 171; ingliskeelne tõlge: “Harvest of Hate, New York, Holocaust Library”, 1979, revised and expanded edition, parandatud ja täiendatud trükk).
Juba aastal 1960 kirjutas Martin Broszat, Münchenï Lähiajaloo Instituudi töötaja, et ”ei Dachaus, Bergen-Belsenis ega Buchenwaldis ei gaasitatud ühtki juuti ega teist vangi” (”Keine Vergasung in Dachau”, Die Zeit, 19. august 1960, lk. 16). Selle tuvastuse võtsid omaks ka Iisraeli ajaloolased. Dachaus käies ma ühtki gaasikambrit ei leidnud. Ühel sildil toonitakse, et seal pole kunagi gaasikambrit olnud.

Michel de Boüard, prantsuse juhtivaid eksperte Teise maailmasõja ajaloo küsimustes, Caeni ülikooli professor, seletas augustis 1986, et Saksa koonduslaagrite süsteemi ”toimik on mäda”. Ta täpsustas põhjust: ”Rohkete väljamõeldiste ja jonnakalt korduvate vigade tõttu, eriti arvude ja üldistuste osas.” Revisionistide uurimustele viidates, tunnustas ta: ”Vastaspoolel on põhjalikud kriitilised uurimused, mis näitavad liialduste nõmedust.” (Ouest-France, 2. ja 3. august 1986, lk. 6)
Michel de Boüard oli kuni aastani 1985 kaitsnud ametlikke versioone. Kui ta aga tutvus revisionist Henri Roques’i doktoriväitekirjaga SS-mehe Kurt Gersteini ülestunnistuste kohta, sai ta oma eksimustest aru. Ta kinnitas seda ausalt. Ta koguni rõhutas, et oli valelikult väitnud gaasikambrite olemasolu Mauthausenis. Sest ta oli uskunud teiste väiteid.

Salupere viitab tähtsale juudi ajaloolasele Raul Hilbergile, kes 1961 andis välja oma töö “The Destruction of the European Jews”. Aga isegi tema oli sunnitud oma väiteid korrigeerima. Aastal 1985 ilmus ta teose teine, parandatud trükk. Vahe on suur. Esimeses trükis väitis ta, et Hitler andnud juutide hävitamiseks kaks käsku. Hilberg ei viidanud seejuures kuupäevadele ega allikatele. Aastal 1983 võttis Hilberg selle väite tagasi, oletades, et juutide hävitamine toimunud plaanitult, organiseerimata, ilma projekti ja eelarveta (Newsday, New York, 23. veebruar 1983, lk. II/3). Las lugeja otsustab, kuivõrd usaldusväärne on Hilberg

Järjest rohkem juudi kirjanikke Prantsusmaal kahtleb ametlikes andmeis holokausti kohta.
Pole võimalik kirjutada Rudolf Hössi “autobiograafilistest ülestähendustest” andmata taustainfot, kuidas ta piinamise teel oli sunnitud enne hukkamist nood “ülestähendused” dikteerimise järgi kirjutama. See taust Saluperele ei meeldi. Seepärast püüab ta hoopis minu isikut kahtlaseks teha, toonitades, et ma pole toda tellimustööd lugenud.

Rudolf Höss teatas, et gaasikambris hukatud juute kästud teistel juutidel välja tassida. Nad teinud seda ükskõikselt, samal ajal süües ja suitsetades.
 
Füüsiliselt võimatu: pole võimalik minna ruumi, mis äsja oli täidetud vesiniktsüaniidiga (mis pole mitte ainult mürgine, vaid ka plahvatusohtlik aine). Viitan keemik Ernst Gaussi väga põhjalikule uurimusele: “Disserting the Holocaust: The Growing Critique of “Truth” and “Memory”” (Capshaw, 2000).

Salupere ei küsi oma tõsiusklikkuses kunagi ja ega luba ka teistel küsida: kuidas see tehniliselt oli võimalik?

Olen olnud kuriteo rekonstruktsiooni juures tõlgiks. Rootsi politsei teeb seda selleks, et kontrollida, kas kahtlusaluste ütlused või tunnistajate väited on tehniliselt mõeldavad. Kui need seda pole, jäetakse jutt tähelepanuta. Taibukas lugeja ilmselt teab, miks seda printsiipi ei taheta rakendada holokausti puhul.

Miks on dokumendid ja tehnilised tõendid nii tähtsad? Sellepärast, et tunnistajad on ebausaldatavad. Vaid üks näide tuhandetest. 60 aastat arvasid USA-s elavad vennad Ernest ja Alex Hollander, et nende kolmanda venna Zoltani tapsid sakslased 1944. Paar aastat pärast sõda oli välja ilmunud “tunnistaja”, kes oli näinud, kuidas saksa sõdurid olid metsikult tapnud Ernesti venna Zoltani. Seepärast oli Zoltan ametlikult ”holokausti ohver”. Samal ajal uskus Zoltan, et tema kaks venda olid tapetud. Kui aga Ernest Hollander esines koos juudi revisionistide Mark Weberi ja David Cole’iga aprillis 2002 “Montel Williams Shows” (CBS), said vennad sama aasta oktoobris jälle kokku.
Salupere sõnum on ülilihtne: gaasitamine oli võimalik, sest see on ju aset leidnud. Lina peab olema süüdimatult loll, kui ta ametlikes andmeis kahtleb. Kui kommunistil enam argumente pole, siis ta puistab vastase pähe kentsakaid diagnoose.

Mida teab aga Salupere minu kahtlemistest või arvamustest? Nagu nutikas lugeja nüüdki näeb, ei tutvusta ma enda seisukohti ega uuringuid, vaid seda, milleni revisionistlikud ajaloolased on jõudnud, selleks, et kriitiliselt mõtlevad inimesed võiksid omaenda järeldusi teha. Sellepärast, et võimukandjad on oma alamaid, ka demokraatlikes riikides, pidevalt haneks vedanud.
Professor Robert Faurisson on lubanud oma suu revisionistina kohe kinni panna, kui talle esitataks ainult üks dokument selle kohta, et natsionaalsotsialistid on tapnud juudi ainult sellepärast, et ta oli juut. Seni pole ükski arhiiv suutnud säärast dokumenti leida.

Salupere loeb lohakalt, muidu ta ilmselt ei võltsiks minu raamatu “Skorpioni märgi all” sisu. Raamatust on Eestis ilmunud kolm trükki. See on olnud menukas ka Lätis, Rootsis ja ingliskeelse väljaandena mujal maailmas. Teisi raamatuid pole ta üldse lugenud. Ta vaid oletab, mida need võiksid sisaldada. Samal ajal kui kommunist Salupere mu raamatuid Eestis laimuga üle külvab, tuleb tunnustussõnu juudi ajaloolaselt Henry Makowilt ja raamatutellimusi Iisraelist.

Miks kurjustab kommunist Salupere minuga, kelle ta Nõukogude okupatsiooni ajal sääraste tsitaatide esitamise eest kohe vangilaagrisse oleks kupatanud, ega tõrele Léon Poliakoviga, Martin Broszatiga, Michel de Boüardiga ja teistega, kelle uurimistulemustele ma olen viidanud?
Midagi peab olema viga Malle Salupere taibuga, et ta ei suuda näha minu arusaamade ja minu tsiteeritud teadlaste uurimustulemuste vahet. Toon lõpuks näite oma tõlgipraktikast. Kui tõlkisin Stockholmi kaubamajas Åhléns Citys toime pandud varguses süüdi mõistetud Merle Nõmmikut, kes pärineb Raplast, ei arvanud Stockholmi Linnakohtu kohtunik, et see olin mina, kes end varguses süüdi tunnistas. Vahendasin vaid Merle Nõmmiku ülestunnistust rootsi keeles. Saluperel see oluline eristusvõime puudub. Ehk ta seepärast ongi kommunist? Nõnda on edasine arutelu mõttetu.

JÜRI LINA